Õppejõud Kai Pata

5.27.2013

12. nädal - Rühmatöö – haridusasutuse evalveerimine

Rühmatöös “Haridusasutuse evalveerimine” analüüsime koos Viive ja Taimiga arvutiklassi kasutamist  kolme kooli – Haljala Gümnaasiumi, Kuusalu keskkooli ja Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi  näitel 2012/2013 õppeaastal.
Rühmatöö esitlus on Google Drives.

4.20.2013

11. nädal - Individuaalse ülesanne --- täiendatud*

ülesanne

1. Programmi aadress ja tutvustus.

http://jalgratturitestid.edu.ee/

Jalgratturile mõeldud interaktiivsed testid aitavad jalgrattaeksamiks valmistujal läbi mängida konkreetseid situatsioone liikluses. Õpilane peab konkreetses situatsioonis valima õige tegevuse, mis ka animatsioonina maha mängitakse. Testid hõlmavad järgmisi teemasid: liiklusmärgid, ristmiku ületamine, paremakäe reegel, jalgratturi märguanded, sõidu alustamine ja ohud teel (Haridus- ja Teadusministeerium, 2009).


2. Millal kasutamiseks?
Vanuse alam- ja ülempiir 4 - 16.
Koolides toimub jalgratturi ettevalmistamine kooli õppekava, -tööplaani või huvialaringi töö raames. Testid on abimaterjaliks nii õpetajale, kes korraldab jalgratturi koolitust koolis, õppe- või ringitundides ja ka õpilasele, kes on jalgratturi eksami sooritajad.
Interaktiivsed testid on mõeldud hajutamiseks ja kontrollimiseks teadmisi, oskusi ja käitumist liikluse esinevates situatsioonides.

3. Kuidas töötamiseks?




Tegemist on enesekontrollitestidega, kus testija saab peale iga testi sooritamist teada protsendi õigesti vastatud küsimuste kohta.
Iga küsimus tuleb õigesti vastata, enne järgmise küsimuse juurde ei saa.
Küsimused esitatakse alati juhuslikus järjekorras
Küsimuste vastusealternatiivid esitatakse alati juhuslikus järjekorras.
Esineb küsimusetüüpe, kus on palju pisipilte. Samuti on  küsimusi, mis põhinevad animatsioonidel (näiteks jalgratturi liiklusõppe testid: ristmiku ületamine ja paremakäe reegel).

4. Õpikeskkonna pedagoogilised elemendid

Tekstid (küsimused), pildid, animatsioonid, piltidel ja animatsioonidel viidad/juhised (tähelepanu), valikvastustega ülesanded. 

5. Kognitiivsed tööriistad õpikeskkonnas

Vastuste valik, kus vihjeid ei anta. Testi sooritaja peab vastamiseks materjali mõistma ja sellest aru saama. Ennem uue küsimuse juurde ei saa kui on eelnevale õigesti vastatud. Järelejäänud küsimused ja protsent

6. Metakognitiivsed tööriistad õpikeskkonnas
Enesekontrollitestid - piltide ja animatsioonide lugemine ja nendest õigesti arusaamine, et küsimustele õigesti vastata (nt.  mis järjekorras ja kuidas sõiduvahendid peaksid sõitma, et ei tekiks kokkupõrkeid).

7. Motivatsiooni tõstvad elemendid õpikeskkonnas

Testi võimalik uuesti sooritada ja parandada vastuseid.





Kiitus õige vastuse puhul. 

Kui oskad kõik testid veatult lahendada ja mõistad liikluses toimuvat, oled tõenäoliselt eksamiks valmis. 


Testid illustreeritud piltide ja animatsioonidega. Võimalus vaadata õigete vastuste tulemust (%) ja jälgida, mitmes küsimus käsil. 


8. Toetuse elemendid

Süsteemis neid ei ole.

9. Milliseid õpimustreid saab õpikeskkonnas läbi viia?

Valides teema (liiklusmärgid, ristmiku ületamine, paremakäe reegel, jalgratturi märguanded, sõidu alustamine ja ohud teel), viib edasi enesekontrollitestini. Animatsioonides on võimalus näha, mis juhtub kui teed liikluses vale otsuse.

10. Seosta õpikeskkonna pedagoogilised elemendid õppimisteooriate printsiipidega

Kognitivistlik õpikäsitlus- õpitud teadmiste rakendamine ülesannetes, saab end kontrollida
Situatiivne õppimine - animeeritud juhtumid liikluses.
Biheivioristlik õpikäsitlus- enesekontrolltestid

11. Plussid-miinused ja muud kommentaarid (tähelepanekud keskkonna hindamisel)


"+" 

  • Enesekontrollivõimalus
  • Erinevad ülesanded
  • Palju pildi- ja animeeritud materjale
  • Antud testid on koostöös Jalgratturi liiklusõpetuse kursusega.
  • Loodud testide paketi abil on võimalik olemasoleva raamistiku põhjal luua ise uusi teste ning vajadusel täiendada. (testid_koos.rar)
"-" 
  • Keskkonda ei ole täiendatud.

Kasutatud materjalid:

4.10.2013

10. nädala ülesanne

Ülesanne

Individuaalse tööna analüüsin koostatud jalgratturi interaktiivseid teste, mis aitavad jalgrattaeksamiks valmistujal läbi mängida konkreetseid situatsioone liikluses. 

Rühmatööna uurime arvutiklassi kasutamist väljaspool arvutitunde kolme kooli näitel (Kuusalu keskkool, Pärnu Ülejõe gümnaasium ja Haljala gümnaasium)
Uuringurühma koosseis: Viive, Taimi ja Maris
Juhul kui keegi soovib rühmaga ühineda, kontakteeruda on võimalik Skype´s.

4.06.2013

9. nädala ülesanne

Ülesandena tuleb tutvuda slaididel tutvustatud toetuselemendiga “6 mütsi”. Kirjeldada vähemalt ühte e-õppes selle metoodika kasutamise võimalust. Põhjendada, mis oleks sellise toetuselemendi kaustamine otstarbekas!

Tuutor toetab huvi, eesmärgi püstitamist, negatiivsete emotsioonide maandamist, rõhutab kriitilisi ülesande etappe, demonstreerib ideaalseid lahendusteid, vähendab õppija vabadusastmeid 
Tuutoripoolne toetus on vajalik, et:

  • algatada õpilastevahelist arutelu;
  • toetada ja suunata vähemaktiivseid arutelurühmi ja aidata kujundada ühist mõttemudelit;
  • suunata rolli- ja ekspertrühmi alternatiivseid lahendusi hindama ja lõppotsust tegema.

Toetuse vormid:
  • Modelleerimine (modelling) on protsess, milles õpitakse jäljendama tegevusi vaadeldes teiste käitumist. Modelleerimine keskendub eksperdi käitumismudeli omandamisele.
  • Treenimine (coaching) ja juhendamine (tutoring) on individuaalse õpetuse viisid, milles õpilast õpetatakse järgima teatud käitumisajadasid ja kasutama eelnevalt teadaolevat teadmist, millegi saavutamiseks. Treenimine keskendub õpilase õige soorituse lihvimisele.
  • Suunav toestamine (scaffolding) on protsess, milles õpilane saab toetust vaid sellisel määral ja nendes ülesande osades, kus tal puuduvad oskused, oskuse kasvades toetus väheneb. Suunav toestamine keskendub nii ülesandele, õppijale kui ka õpetajale.
(Pata, 2011)

Kuus mõttemütsi (Six Thinking Hats) on Edward de Bono poolt loodud lateraalse mõtlemise meetod, mille puhul erinevaid perspektiive uuritavale probleemile või nähtusele tähistatakse kuut eri värvi mütsiga. Mütside tähendused on eelnevalt kokku lepitud:
valge mütsValge kui paber. Mõtted valge mütsi all on seotud informatsiooniga, faktidega, küsides: "Mida me sellest teame?", "Mida oleks meil tarvis teada?", "Milliseid küsimusi peaksime püstitama?". Keskendub puuduvale või olemasolevale faktipõhisele informatsioonile.
must mütsMust nagu kohtuniku kuub. See on ilmselt kõige kasulikum ja kasutatuim müts. Musta mütsi all pesitseb ettevaatus ja ohutunne, mis kaitseb meid kahjulike sammude eest. Musta mütsi mõtted paljastavad võimalikud riskid ja osutavad kriitiliselt meie senise mõttekäigu nõrkadele kohtadele. Ilma musta mütsita oleksime tihti hädas.
Samas ei tohiks seda liiga sageli kasutada - see võib halvata meie konstruktiivse mõttelennu.
kollane mütsKollane kui päike, seondub optimismiga. Kollast mütsi kandes huvitavad meid väärtused ja praktiline kasu, mis käsitletud ideedest võib tõusta. Isegi kui meile pakutud lahendused eriti ei sümpatiseeri, paneb kollane müts meid otsima asja häid külgi.
roheline mütsRoheline kui loodus, seondub kasvu, energia ja eluga. Rohelist mütsi kandes esitad uusi ettepanekuid, ideid ja alternatiive seni käsitletud lahendustele. Võid ka pakkuda muudatusi - peaasi on konstruktiivsus ja loov lähenemine.
punane mütsPunane kui tuli ja soojus. Punase mütsiga seonduvad tunded ja intuitsioon. Sa ei puugi teada, miks sulle miski meeldib või mitte. Kandes punast mütsi, võid jätta ratsionaalse arutluse tahaplaanile ja tuua välja oma emotsioonid ja aimdused - vajaduseta neid seletada või põhjendada.
sinine mütsSinine kui taevas. Pisut teist sorti müts kui ülejäänud, sest selle kandja distantseerub probleemi sisust ja keskendub hoopis mõtlemise või arutelu PROTSESSILE, küsides: "Kuhu oleme oma arutlusega välja jõudnud?", "Mida peaksime järgmiseks käsile võtma?", "Kas kõik on saanud oma arvamust avaldada?", "Kas ei kipu me arutelu ühekülgseks jääma?"
Tavaliselt kasutame sinist mütsi aruteluprotsessi algul, määratledes selle sihid ja raamid - näiteks seades eri värvi mütside esinemise järjekorra. Arutelu lõpul aitab sinine müts meil teha kokkuvõtteid.


(Laanpere, 2008)


Tiigrihüppe lisakursus: Loovus ja kaasaegsed tehnoloogiad, II moodulis on teema "6 mõttemütsi meetod". 
Õpetajatel lastakse lahendada probleem 6 mõttemütsi meetodi abil „Kuidas õpilastega rohkem arvutiklasse (arvuteid) kasutada?“ või „Kuidas valmistada tundi ette arvutiklassis õpetamiseks?“. Antud lisakursust on maininud oma kodutöös ka Taimi, lisades mõningad endapoolseid mõtteid.

Mart Laanpere materjalides on kirjutanud, et kuue mõttemütsi meetodit võib kasutada hõlpsasti auditoorses õppetöös - sel puhul peaks kuut värvi mütsid õppejõul varuks olema (vähemasti pildi kujul). Samas sobib see meetod kasutamiseks ka veebipõhistes foorumites.

Esmakordselt teostati kuue mõttemütsi meetodi tarkvaraline tugi veebipõhises keskkonnas FLE3. FLE3 foorumis on meetodi kasutamine oluliselt lihtsam kui tavalises foorumis, kuna kasutajat sunnitakse mütsi valima enne kui ta saab hakata oma postitust kirjutama. Samuti on õppejõule loodud mugavad võimalused sissekannete filtreerimiseks ja järjestamiseks autori nime, mütsi tüübi või sissekande aja järgi. Kuna eestimaine e-õppekeskkond IVA loodi FLE3 baasil, siis on samalaadsed võimalused olemas ka IVA keskkonnas.

Teistes keskkondades (nt Moodle või Blackboard) saab samuti seda meetodit kasutada, kuid eelnevalt peab diskussioonis osalejatega kokku leppima, et igaüks sisestab oma sissekande päisesse kindlasti oma mütsi värvi.

Kuue mõttemütsi meetod ei sobi sugugi mitte iga teema käsitlemiseks - paslikumad on sedalaadi probleemid, mis on tõeliselt intrigeerivad, mitmeti mõistetavad ja mittetriviaalsed.

Kõige keerulisem on arutelu juhtimine mõistliku kokkuvõtteni, et see ei jääks lihtsalt mänguks mängu enese nimel.


Kasutatd materjal:

3.30.2013

8. nädala ülesanne

Ülesanne

M-õpe (M-Learning) ehk pikemalt välja kirjutades Mobiilne õpe (mobile learning) on õpe, kus on omavahel ühendatud õuesõpe ja kaasaegsed IKT (info ja kommunikatsiooni-tehnoloogia) vahendid. M-õuesõpe on koondnimetus õuesõppe meetoditele, mille puhul kasutatakse mobiilseid digitehnoloogiaid ehk M-õpe = õuesõpe + e-õpe. Termini e-õpe (e- learning) võttis esmakordselt kasutusele Jay Cross 1998. aastal, saades eeskuju selleks ajaks igapäevasesesse kasutusse jõudnud väljenditest e-post (e-mail) ja e-äri (e-commerce) (Laanpere, 2011)

M-õppe peamiseks eesmärgiks on tuua tundidesse kaasaegsed tehnoloogiad ning siduda õppimist igapäevaeluga. M-õpet saab rakendada nii rühmatööna kui ka individuaalseks tööks. Mobiilsed vahendid ei sea piiranguid ning neid on lihtne igale-poole kaasa võtta - seega sobib M-õpe ideaalselt erinevatel õpperadadel kasutamiseks.


M-õppes kasutatavad mobiilsed tehnoloogiad:

  • Pihuarvuti (i.k. handheld computer, ka PDA): taskusse mahtuv pisiarvuti, mis võimaldab kasutada suurt osa laua-arvuteile loodud tarkvarapakettidest; üldjuhul saab pihuarvuti abil ühenduda ka traadita Internetti
  • GPS-seade : globaalset positsioneerimissüsteemi kasutav asukoha määramise seade, kallimatel versioonidel on sees ka detailsed kaardid
  • Nutifon (nutikas telefon, i.k. smartphone): pihuarvutile iseloomulike lisavõimalustega täiendatud mobiiltelefon; kallimatel versioonidel on peal ka GPS-vastuvõtja ja nendega saab kasutada traadita Interneti ühendust (Wifi)
  • Internetitahvel (i.k. Internet Tablet): pihuarvuti-sarnane seade, mille peamiseks otstarbeks on juurdepääsu võimaldamine traadita Internetile (Wifi); erinevalt pihuarvuteist puudub Interneti-tahvlitel üldjuhul kontoritarkvara kasutamise võimalus
  • Mp3-mängijad (nt. iPod): muusikafaile mahamängivad taskuseadmed, üldjuhul suudavad näidata ka fotosid ning kallimad eksemplarid ka videosid
  • Digitaalsed diktofonid ja foto/videokaamerad
(Laanpere, 2011)

Olen samuti osalenud Tiigrihüppe koolitajate suvekoolis toimunud GPS-seadmetega orienteerumismängus, mida on kirjeldanud Taimi ja Viive oma postitustes. Rühma peale oli üks GPS-seade, mille abil tuli leida kontrollpunktid, kus ootas uus ülesanne. Seadme abil sai määrata asukohta ja valida uut sihtpunkti.

Olen Taimiga ühisel arvamusel, et tänapäeval võib asendada käsi-GPS seadmed nutitelefonidega, kuna enamustel nutitelefonidel on võimalik sisse lülitada GPS positsionseerimine ja kasutada navigeerimise juhiseid Google mapsi abil. 

Mart Laanpere Lemillis ja Merlin Liiva on pakkunud oma magistritöös (lk 20-26) erinevaid toimivaid stsenaariume, mida rakendada GPS-seadmetega, nt. orienteerumismängud, keskkonna kaardistamise ülesanded, koduloolised ülesanded jt.


Autojuhina olen kasutanud sõidukiiruse mõõdikut "kiiruskaamerad" rakenduse abil. Samas nutitelefoni saab kasutada ka kui diktofoni, videokaamerat, fotoaparaati, mp3-mängijat, juurdepääsu võimaldamist traadita Internetile ning vajadusel muuta nutitelefon modemiks, et jagada Wifi võrku. Aeg-ajalt olen kasutanud ka QR-koodi lugejat, sõnade tõlkimise ja skanneerimise võimalusi. 

Kokkuvõtlikult võiks arvata, et m-õppe läbi viimiseks võiks täitsa piisata nutitelefonist ja vajaminevatest rakendustest. 


Kasutatud materjalid:

3.14.2013

7. nädala ülesanne

Ülesanne

Enesejuhitud õppimine (self-directed learning) on kaasaegne lähenemine õppimisele, kus õppestrateegiate väljatöötamine ning enese motiveerimine nendes sisalduvate eesmärkide saavutamiseks on täielikult õppija ülesanne; õppetegevus ei pruugi toimuda alati üksi, see võib olla kombineeritud õppimise sotsiaalsete vormidega; tihedalt seotud õppimisega läbi erinevate meediavahendite; õpitakse ka seda, kuidas ise õppida. (Pata).

Enesejuhitud õppimises toimub pidevalt enese tegevuste õnnestumiste ja ebaõnnestumiste analüüs, mis aitab hoida juba võetud suunda eesmärgile, või valida vajadusel uusi suundi. Õppimisel reflekteeritakse ja hinnatakse oma varasemaid kogemusi teadlikult ja muudetakse oma tegevusi soovitud suunas.

Mõistekaart, enesejuhitud õppimisega seotud mõistetest,  on koostatud veebirakendus programmiga Wisemapping. Mõistekaarti näeb suuremalt, vajutades siia :D




Seleta, mõistete rühmade kasutust, kuidas saavutad enesejuhitud õppija jaoks sobiva õpikeskkonna?
Antud mõistekaardi seletab lahti Terje Väljataga loengukonspektist  "Enesejuhtiv õppimine" leitud õpikomponendid:
Eesmärgid - õpivajaduste väljaselgitamine, teema valik, konkreetsete eesmärkide püstitamine
antud õpiprojekti jaoks (mida ma tahan saavutada ja õppida?).
Strateegiad- valik õpimeetodeid, sobivate strateegiate leidmine ja vajalike tegevuste sooritamine õpieesmärkide saavutamiseks (missuguseid meetodeid ja strateegiaid peaksin kasutama antud
projekti läbi viimiseks?)
Ressursid - õpimaterjalide ja keskkonna defineerimine ja loomine, õpiprojekti läbiviimiseks kuluv
aeg (missuguseid ressursse ma saan kasutada ja missuguseid vahendeid ma saan rakendada oma
eesmärkide saavutamiseks, kui palju aega mul on antud õpiprojekti tegemiseks?)
Hindamiskriteeriumid - hindamismeetodite valik, eeldatavate tulemuste sõnastamine (mis on
oodatav tulemus, kuidas ma tean, et ma olen oma eesmärgid saavutanud?)
Õpiprotsessi reflektsioon - oma õpiprotsessi monitooring ja reflektsioon (kuidas ma õppisin, mis
on minu tugevad ja nõrgad küljed, mida mul on seoses antud teemaga vaja veel õppida?)
(Väljataga, 2010)

Enesejuhtiva õppimise takistusteks võivad olla:
  • hinnatakse oma eesmärke valesti või ei osata seada uusi eesmärke
  • ei olda teadlikud oma oskustest
  • valitakse vale meetod uute oskuste omandamiseks
  • ei osata efektiivselt enda õpitegevust suunat ega peeta seda üldse vajalikuks
  • ei usuta enda võimetesse
  • õppimist takistavad ülearused kohustused, millest ei osata vabaneda
 (Pata, 2007).

Kasutatud materjalid:

3.10.2013

6. nädala ülesanne

6. kodutöö ülesanne

Ühisõpe võimaldab konstrueerida teadmisi aktiivselt, kus ühine tegevus ja arutelu aitavad välja tuua erinevaid arusaamu, arendada kriitilist mõtlemist ja jõuda erimeelsustes ühisele seisukohale. Ühisõppel vastutatakse nii enda kui ka teiste õppimise eest - ühe edukus aitab kaasa teiste edukusele. Ühisõppe kaudu saavutatatakse rohkem kui individuaalselt õppides - mäletatakse ühiselt loodud teadmisi paremini ja suudetakse neid uute probleemide lahendamisel enam rakendada (Pata, 2011). 

Esimesest semestrist alates on saanud Tallinna Ülikoolis teha erinevaid rühmatöid. Teemasid on olnud erinevaid. Minu jaoks oli huvitavaks rühmatööks (3-liikmeline) õpihaldussüsteemide aines, kus oli vaja uurida ja hinnata üht õpilhaldussüsteemi ja vastata õppejõu poolt koostatud küsimustele. Huvitavaks tegi antud rühmatöö sedaviisi, et sai valida ühe konkreetse õpihaldussüsteemi, mida tuli küsimuste vastamiseks katsetada ja lähemalt uurida (keskkonda sisse logides, erinevate  õigustega - administraator, õpetaja, õppija). Iga rühmaliige sai valida, mis õigustega tegelema hakkab. Õnneks antud tegevus probleeme ei tekitanud. Kaks valisid endale sobivad ära ja kolmadale järgijäänud variant sobis samuti.

Õppejõu poolt küsimuste ankeet sai üles laetud GoogleDrive, kus dokumendile ligipääs sai jagatud vastavate õigustega ka rühmaliikmetele. Kasutasime antud keskkonda ühisdokumendina. Igaüks vastas enda küsimustele ning sissejuhatus ja kokkuvõte sai ühiste mõtetega dokumendis täiendatud.

Kasutades GoogleDrive keskkonda, sai mõtteid jagatud ka reaalaajas suhtlust võimaldavas Skypes. Välja on kujunenud ajad, mil enamus kursusekaaslasi on sisse logitud ning üksteist toetavalt mõtteid jagamas, nii ka rühmatöös mitte kohale ilmumisega probleeme ei olnud.

Antud rühmatööd võiks kirjeldada kui kooperatiivne ehk ühisõpe, kus  toimus tööjaotus rühmaliikmete vahel - igaüks lahendas konkreetseid alaülesandeid planeerimisest kuni tulemuseni. Rühmaliikmete tööde tulemused muutsid töö ühtseks tervikuks. 

Kasutatud materjalid: 
Pata, K. (20.02.2011). Konstruktivistlikud õpidisainid haridustehnoloogias. Loetud aadressil: http://www.slideshare.net/kpata/ifi7056-loeng6?ref=http://ifi7056.wordpress.com/6-nadal/