Õppejõud Kai Pata

3.30.2013

8. nädala ülesanne

Ülesanne

M-õpe (M-Learning) ehk pikemalt välja kirjutades Mobiilne õpe (mobile learning) on õpe, kus on omavahel ühendatud õuesõpe ja kaasaegsed IKT (info ja kommunikatsiooni-tehnoloogia) vahendid. M-õuesõpe on koondnimetus õuesõppe meetoditele, mille puhul kasutatakse mobiilseid digitehnoloogiaid ehk M-õpe = õuesõpe + e-õpe. Termini e-õpe (e- learning) võttis esmakordselt kasutusele Jay Cross 1998. aastal, saades eeskuju selleks ajaks igapäevasesesse kasutusse jõudnud väljenditest e-post (e-mail) ja e-äri (e-commerce) (Laanpere, 2011)

M-õppe peamiseks eesmärgiks on tuua tundidesse kaasaegsed tehnoloogiad ning siduda õppimist igapäevaeluga. M-õpet saab rakendada nii rühmatööna kui ka individuaalseks tööks. Mobiilsed vahendid ei sea piiranguid ning neid on lihtne igale-poole kaasa võtta - seega sobib M-õpe ideaalselt erinevatel õpperadadel kasutamiseks.


M-õppes kasutatavad mobiilsed tehnoloogiad:

  • Pihuarvuti (i.k. handheld computer, ka PDA): taskusse mahtuv pisiarvuti, mis võimaldab kasutada suurt osa laua-arvuteile loodud tarkvarapakettidest; üldjuhul saab pihuarvuti abil ühenduda ka traadita Internetti
  • GPS-seade : globaalset positsioneerimissüsteemi kasutav asukoha määramise seade, kallimatel versioonidel on sees ka detailsed kaardid
  • Nutifon (nutikas telefon, i.k. smartphone): pihuarvutile iseloomulike lisavõimalustega täiendatud mobiiltelefon; kallimatel versioonidel on peal ka GPS-vastuvõtja ja nendega saab kasutada traadita Interneti ühendust (Wifi)
  • Internetitahvel (i.k. Internet Tablet): pihuarvuti-sarnane seade, mille peamiseks otstarbeks on juurdepääsu võimaldamine traadita Internetile (Wifi); erinevalt pihuarvuteist puudub Interneti-tahvlitel üldjuhul kontoritarkvara kasutamise võimalus
  • Mp3-mängijad (nt. iPod): muusikafaile mahamängivad taskuseadmed, üldjuhul suudavad näidata ka fotosid ning kallimad eksemplarid ka videosid
  • Digitaalsed diktofonid ja foto/videokaamerad
(Laanpere, 2011)

Olen samuti osalenud Tiigrihüppe koolitajate suvekoolis toimunud GPS-seadmetega orienteerumismängus, mida on kirjeldanud Taimi ja Viive oma postitustes. Rühma peale oli üks GPS-seade, mille abil tuli leida kontrollpunktid, kus ootas uus ülesanne. Seadme abil sai määrata asukohta ja valida uut sihtpunkti.

Olen Taimiga ühisel arvamusel, et tänapäeval võib asendada käsi-GPS seadmed nutitelefonidega, kuna enamustel nutitelefonidel on võimalik sisse lülitada GPS positsionseerimine ja kasutada navigeerimise juhiseid Google mapsi abil. 

Mart Laanpere Lemillis ja Merlin Liiva on pakkunud oma magistritöös (lk 20-26) erinevaid toimivaid stsenaariume, mida rakendada GPS-seadmetega, nt. orienteerumismängud, keskkonna kaardistamise ülesanded, koduloolised ülesanded jt.


Autojuhina olen kasutanud sõidukiiruse mõõdikut "kiiruskaamerad" rakenduse abil. Samas nutitelefoni saab kasutada ka kui diktofoni, videokaamerat, fotoaparaati, mp3-mängijat, juurdepääsu võimaldamist traadita Internetile ning vajadusel muuta nutitelefon modemiks, et jagada Wifi võrku. Aeg-ajalt olen kasutanud ka QR-koodi lugejat, sõnade tõlkimise ja skanneerimise võimalusi. 

Kokkuvõtlikult võiks arvata, et m-õppe läbi viimiseks võiks täitsa piisata nutitelefonist ja vajaminevatest rakendustest. 


Kasutatud materjalid:

3.14.2013

7. nädala ülesanne

Ülesanne

Enesejuhitud õppimine (self-directed learning) on kaasaegne lähenemine õppimisele, kus õppestrateegiate väljatöötamine ning enese motiveerimine nendes sisalduvate eesmärkide saavutamiseks on täielikult õppija ülesanne; õppetegevus ei pruugi toimuda alati üksi, see võib olla kombineeritud õppimise sotsiaalsete vormidega; tihedalt seotud õppimisega läbi erinevate meediavahendite; õpitakse ka seda, kuidas ise õppida. (Pata).

Enesejuhitud õppimises toimub pidevalt enese tegevuste õnnestumiste ja ebaõnnestumiste analüüs, mis aitab hoida juba võetud suunda eesmärgile, või valida vajadusel uusi suundi. Õppimisel reflekteeritakse ja hinnatakse oma varasemaid kogemusi teadlikult ja muudetakse oma tegevusi soovitud suunas.

Mõistekaart, enesejuhitud õppimisega seotud mõistetest,  on koostatud veebirakendus programmiga Wisemapping. Mõistekaarti näeb suuremalt, vajutades siia :D




Seleta, mõistete rühmade kasutust, kuidas saavutad enesejuhitud õppija jaoks sobiva õpikeskkonna?
Antud mõistekaardi seletab lahti Terje Väljataga loengukonspektist  "Enesejuhtiv õppimine" leitud õpikomponendid:
Eesmärgid - õpivajaduste väljaselgitamine, teema valik, konkreetsete eesmärkide püstitamine
antud õpiprojekti jaoks (mida ma tahan saavutada ja õppida?).
Strateegiad- valik õpimeetodeid, sobivate strateegiate leidmine ja vajalike tegevuste sooritamine õpieesmärkide saavutamiseks (missuguseid meetodeid ja strateegiaid peaksin kasutama antud
projekti läbi viimiseks?)
Ressursid - õpimaterjalide ja keskkonna defineerimine ja loomine, õpiprojekti läbiviimiseks kuluv
aeg (missuguseid ressursse ma saan kasutada ja missuguseid vahendeid ma saan rakendada oma
eesmärkide saavutamiseks, kui palju aega mul on antud õpiprojekti tegemiseks?)
Hindamiskriteeriumid - hindamismeetodite valik, eeldatavate tulemuste sõnastamine (mis on
oodatav tulemus, kuidas ma tean, et ma olen oma eesmärgid saavutanud?)
Õpiprotsessi reflektsioon - oma õpiprotsessi monitooring ja reflektsioon (kuidas ma õppisin, mis
on minu tugevad ja nõrgad küljed, mida mul on seoses antud teemaga vaja veel õppida?)
(Väljataga, 2010)

Enesejuhtiva õppimise takistusteks võivad olla:
  • hinnatakse oma eesmärke valesti või ei osata seada uusi eesmärke
  • ei olda teadlikud oma oskustest
  • valitakse vale meetod uute oskuste omandamiseks
  • ei osata efektiivselt enda õpitegevust suunat ega peeta seda üldse vajalikuks
  • ei usuta enda võimetesse
  • õppimist takistavad ülearused kohustused, millest ei osata vabaneda
 (Pata, 2007).

Kasutatud materjalid:

3.10.2013

6. nädala ülesanne

6. kodutöö ülesanne

Ühisõpe võimaldab konstrueerida teadmisi aktiivselt, kus ühine tegevus ja arutelu aitavad välja tuua erinevaid arusaamu, arendada kriitilist mõtlemist ja jõuda erimeelsustes ühisele seisukohale. Ühisõppel vastutatakse nii enda kui ka teiste õppimise eest - ühe edukus aitab kaasa teiste edukusele. Ühisõppe kaudu saavutatatakse rohkem kui individuaalselt õppides - mäletatakse ühiselt loodud teadmisi paremini ja suudetakse neid uute probleemide lahendamisel enam rakendada (Pata, 2011). 

Esimesest semestrist alates on saanud Tallinna Ülikoolis teha erinevaid rühmatöid. Teemasid on olnud erinevaid. Minu jaoks oli huvitavaks rühmatööks (3-liikmeline) õpihaldussüsteemide aines, kus oli vaja uurida ja hinnata üht õpilhaldussüsteemi ja vastata õppejõu poolt koostatud küsimustele. Huvitavaks tegi antud rühmatöö sedaviisi, et sai valida ühe konkreetse õpihaldussüsteemi, mida tuli küsimuste vastamiseks katsetada ja lähemalt uurida (keskkonda sisse logides, erinevate  õigustega - administraator, õpetaja, õppija). Iga rühmaliige sai valida, mis õigustega tegelema hakkab. Õnneks antud tegevus probleeme ei tekitanud. Kaks valisid endale sobivad ära ja kolmadale järgijäänud variant sobis samuti.

Õppejõu poolt küsimuste ankeet sai üles laetud GoogleDrive, kus dokumendile ligipääs sai jagatud vastavate õigustega ka rühmaliikmetele. Kasutasime antud keskkonda ühisdokumendina. Igaüks vastas enda küsimustele ning sissejuhatus ja kokkuvõte sai ühiste mõtetega dokumendis täiendatud.

Kasutades GoogleDrive keskkonda, sai mõtteid jagatud ka reaalaajas suhtlust võimaldavas Skypes. Välja on kujunenud ajad, mil enamus kursusekaaslasi on sisse logitud ning üksteist toetavalt mõtteid jagamas, nii ka rühmatöös mitte kohale ilmumisega probleeme ei olnud.

Antud rühmatööd võiks kirjeldada kui kooperatiivne ehk ühisõpe, kus  toimus tööjaotus rühmaliikmete vahel - igaüks lahendas konkreetseid alaülesandeid planeerimisest kuni tulemuseni. Rühmaliikmete tööde tulemused muutsid töö ühtseks tervikuks. 

Kasutatud materjalid: 
Pata, K. (20.02.2011). Konstruktivistlikud õpidisainid haridustehnoloogias. Loetud aadressil: http://www.slideshare.net/kpata/ifi7056-loeng6?ref=http://ifi7056.wordpress.com/6-nadal/

3.02.2013

5. nädala ülesanne

5. kodutöö ülesande fookuses on probleemipõhine ja uurimuslik õpe, selle etappid.  Teiseks probleemipõhise õppe situatiivne läbiviimine. Kolmandaks analüüsida, millised on algkooliõpilastele mõeldud õpimängu Muinasmaa sitatiivsust andvad elemendid? Kirjelda ühte ankurdamise näidet!

Traditsioonilised õpetamisviisid koolis keskenduvad teadmiste ülekandmisele õpetajalt õpilasele. Probleemõpe on aga suunatud üheskoos teadmiste loomisele, hindamisele ja täiendamisele. Eesmärgiks on leida probleemile ammendav vastus kokkulepitud formaadis (nt. uurimistöö, skeem, sobiv tegevusplaan).

Probleemõpe (problem-based learning) on üks aktiivõppemeetoditest, mis võimaldab õpetajal õpilaste mõtlemist aktiveerida. Teadmiste omandamine ja õppimine toimub probleemõppe korral probleemide leidmise/püstitamise ja nende lahendamise kaudu.  Probleemõppe juures toimib sama loogika, mis uurimusõppes, kuid need kaks meetodit erinevad teineteisest selle poolest, et esimesel juhul leitakse mitmete lahenduste hulgast parim lahendus ja põhjendatakse seda, teisel juhul toimub uurimisküsimuse või -probleemi põhjal püstitatud hüpoteesi kinnitamine või kummutamine kogutud katseandmete (vaatlusandmete) põhjal. Uurimusõppe juures on meil teatavasti alati üks kindel tulemus (uurija positivistlike veendumuste seisukohalt vaadatuna), probleemõppe korral võib-olla mitu erinevat ja sealsamas teineteisest sõltumatut tulemust. Uurimusõpe on õppimise käsitlus, kus probleemile leitakse lahendus interaktsioonis keskkonnaga selle objektidega manipuleerides ja neid uurides, küsimuste ja vastuoludega maadeldes või eksperimente läbi viies.

 Uurimusõpe õpetab: 
  • 1) analüüsimist, 
  • 2) hindamist, võrdlemist, 
  • 3) õpitava seostamist reaalse eluga, 
  • 4) põhjendamist, 
  • 5) meeskonnatööd.
Probleemõppe 5 tunnust:
  • Probleem
  • Tegevused
  • Teadmised
  • Planeerimine
  • Koostöö
Erinevad probleemõppe meetodid:
  • Probleemi tekitamise meetod eeldab mingi konkreetse ülesande lahendamist,  mis tavaliselt esitatakse suuliselt või kirjalikult teksti näol. Uurimisküsimusi võivad esitada nii õpetajad kui õpilased. Seejärel leitakse lahendused ja selgitused ning põhjendatakse saadud vastuseid.
  • Ankurdatud õppes esitatakse probleem mingi stsenaariumi järgi (kasutades video- või multimeedia materjali), millesse on lõimitud nii probleem ise kui ka  eeldused viimase lahendamiseks. Ülesanded on tavaliselt mitmeastmelised ja lõpplahenduste saamiseks tuleb kasutada erinevaid teooriaid ning allikaid. Antud meetodi juures on omane ka kaaslaste  vigade otsimine ja avastamine. Näiteks sobivad siia kõik probleemid, mis hõlmavad mitmeid erinevaid loodusteadusi, samas aga ühendavad inimese igapäevaseid tegevusi (teede ehitamine, majade püstitamine, toidu valmistamine, loodushoid jne.)
  • Juhtumipõhine õpe  on  seotud mingi kindla juhtumi või situatsiooniga, mille kirjeldamisel tekib või selgub probleem, mis on pärit elust enesest. Seejärel palutakse õpilastel probleemsituatsiooni analüüsida või leida sellele lahendusi. 
(DigiTiiger, 2009)

Millist uurivat probleemõpet eelistada, kas üksi või ühiselt uurides?
Isiklikult pooldan ühiselt uurimist, sest kaks pead on ikka kaks pead. Mis ühel võib jääda kahe silma vahele, see teisele on märgatav :) Kui aga valida probleemõppe meetoditest siis jällegi vastavalt vajadusele. Tundub, et lemmikut välja ei ole kujunenud :)

Inimese teadmine pole pelgalt semantiline võrgustik, kus toimuvad seostamisprotsessid arvutitele sarnaselt, kuid on võime koordineerida ja järjestada tegevusi, kohandades neid dünaamiliselt olukordadega.

Situatiivse õppimise teooria suunab meid märkama, milliseid seaduspärasusi tuleb töökeskkonnas silmas pidada, et õppimist toetada, samuti osundab ta, kuidas iga indiviidi arusaam sellest, kes ta on ja mida ta teeb mõjutab teadmise loomist. 
Situatiivsus saavutatakse autentsete - tegelikele olukordadele sarnanevate probleemülesannete kaudu. Autentne esitusviis tagab õppimise tegelikkusele sarnanevas olukorras ja muudab omandatud teadmised ja oskused kergesti ülekantavaks. Situatiivne probleemõppe aitab kujundada kogukonnas vajalikke ja kogukonnale iseloomulikke teadmisi ja oskusi.

Situatiivne õppimine väidab, et:

  • teadmine on tegevus, mitte objekt;
  • teadmine on alati konstekstualiseeritud, mitte abstraktne;
  • teadmist konstrueeritakse inimese ja keskkonna vahelises interaktsioonis, seetõttu pole objektiivset teadmist olemas. 
Kognitiivse õpiteooria järgi on õppimises keskne koht info sisemisel ümbertöötamisel, mille tulemusena omandab inimene info vastuvõtuks, lahtimõtestamiseks ja probleemide lahendamiseks tarvilikke sisemisi mudeleid. Üldjuhul kognitiivse mudeli raames käsitletakse inimest kui infotöötlejat, kes on suuteline mõtlema, teadvustama ja sümboliseerima, kes on suuteline ennesekontrolliks ja keskkonna mõjutamiseks.
Metakognitsioonid on mõtted, uskumused, ja tegevus mis on suunatud oma kognitsioonidele.
Kognitiivsed toeuselemendid on suunatud eelkõige teadmise loomise toetamisele, metakognitiivsed toetuselemendid on abitegevused, mis toetavad teadmise loomise protsessi.
(Pata, 2011).

„Ennemuistne“ on tasuta veebimäng, mille lugu on inspireeritud Eesti rahvakultuurist ja üldhariduse riiklikust õppekavast.

Mängu missiooniks on, mis võimaldab kooliõpilastel süvendada huvi Eesti rahvapärimuse vastu, suurendada õpihimu ja täiendada koolis õpitut, eelmainitut kogeda koos sõprade ja koolikaaslastega (Ennemuistne, 2013).

Kasutajaks registreerimine on kerge. Mängus tuleb avastada Muinas-Eesti maailm, mille käigus koguda erinevaid taimi. Neid vahetades esemete vastu ning lahendades erinevaid katsumusi. Mängida saab nii üksi kui ka koos teistega. Toimuvad ka auhinnamängud, kus mängijad saavad punktide kogumises võistelda, premeerides tublimaid reaalsete auhindadega.

Tundus üpriski lihtne ja lastele (2 tütart - 2. ja 3. klassi õpilased) huvi  ja hasarti pakkuv veebimäng. 

Kasutatud materjalid: