7. nädala ülesanne

Ülesanne

Enesejuhitud õppimine (self-directed learning) on kaasaegne lähenemine õppimisele, kus õppestrateegiate väljatöötamine ning enese motiveerimine nendes sisalduvate eesmärkide saavutamiseks on täielikult õppija ülesanne; õppetegevus ei pruugi toimuda alati üksi, see võib olla kombineeritud õppimise sotsiaalsete vormidega; tihedalt seotud õppimisega läbi erinevate meediavahendite; õpitakse ka seda, kuidas ise õppida. (Pata).

Enesejuhitud õppimises toimub pidevalt enese tegevuste õnnestumiste ja ebaõnnestumiste analüüs, mis aitab hoida juba võetud suunda eesmärgile, või valida vajadusel uusi suundi. Õppimisel reflekteeritakse ja hinnatakse oma varasemaid kogemusi teadlikult ja muudetakse oma tegevusi soovitud suunas.

Mõistekaart, enesejuhitud õppimisega seotud mõistetest,  on koostatud veebirakendus programmiga Wisemapping. Mõistekaarti näeb suuremalt, vajutades siia :D




Seleta, mõistete rühmade kasutust, kuidas saavutad enesejuhitud õppija jaoks sobiva õpikeskkonna?
Antud mõistekaardi seletab lahti Terje Väljataga loengukonspektist  "Enesejuhtiv õppimine" leitud õpikomponendid:
Eesmärgid - õpivajaduste väljaselgitamine, teema valik, konkreetsete eesmärkide püstitamine
antud õpiprojekti jaoks (mida ma tahan saavutada ja õppida?).
Strateegiad- valik õpimeetodeid, sobivate strateegiate leidmine ja vajalike tegevuste sooritamine õpieesmärkide saavutamiseks (missuguseid meetodeid ja strateegiaid peaksin kasutama antud
projekti läbi viimiseks?)
Ressursid - õpimaterjalide ja keskkonna defineerimine ja loomine, õpiprojekti läbiviimiseks kuluv
aeg (missuguseid ressursse ma saan kasutada ja missuguseid vahendeid ma saan rakendada oma
eesmärkide saavutamiseks, kui palju aega mul on antud õpiprojekti tegemiseks?)
Hindamiskriteeriumid - hindamismeetodite valik, eeldatavate tulemuste sõnastamine (mis on
oodatav tulemus, kuidas ma tean, et ma olen oma eesmärgid saavutanud?)
Õpiprotsessi reflektsioon - oma õpiprotsessi monitooring ja reflektsioon (kuidas ma õppisin, mis
on minu tugevad ja nõrgad küljed, mida mul on seoses antud teemaga vaja veel õppida?)
(Väljataga, 2010)

Enesejuhtiva õppimise takistusteks võivad olla:

• hinnatakse oma eesmärke valesti või ei osata seada uusi eesmärke
• ei olda teadlikud oma oskustest
• valitakse vale meetod uute oskuste omandamiseks
• ei osata efektiivselt enda õpitegevust suunat ega peeta seda üldse vajalikuks
• ei usuta enda võimetesse
• õppimist takistavad ülearused kohustused, millest ei osata vabaneda

 (Pata, 2007).

Kasutatud materjalid:

• Pata, K. (09.08.2007). Enesejuhitud õppimine. Loetud aadressil: http://www.slideshare.net/kpata/enesejuhitud-oppimine
• Pata, K. ( kuupäev teadmata). Enesejuhitud õppimine. Loetud aadressil: http://kaugkoolitus.wordpress.com/enesejuhtiv-oppimine/
• Väljataga, T (2010). Enesejuhitav õppimine. Loetud aadrressil: http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/1010/Loengukonspekt%20-%20enesejuhitav%20oppimine%202010.pdf

6. nädala ülesanne

6. kodutöö ülesanne

Ühisõpe võimaldab konstrueerida teadmisi aktiivselt, kus ühine tegevus ja arutelu aitavad välja tuua erinevaid arusaamu, arendada kriitilist mõtlemist ja jõuda erimeelsustes ühisele seisukohale. Ühisõppel vastutatakse nii enda kui ka teiste õppimise eest - ühe edukus aitab kaasa teiste edukusele. Ühisõppe kaudu saavutatatakse rohkem kui individuaalselt õppides - mäletatakse ühiselt loodud teadmisi paremini ja suudetakse neid uute probleemide lahendamisel enam rakendada (Pata, 2011). 

Esimesest semestrist alates on saanud Tallinna Ülikoolis teha erinevaid rühmatöid. Teemasid on olnud erinevaid. Minu jaoks oli huvitavaks rühmatööks (3-liikmeline) õpihaldussüsteemide aines, kus oli vaja uurida ja hinnata üht õpilhaldussüsteemi ja vastata õppejõu poolt koostatud küsimustele. Huvitavaks tegi antud rühmatöö sedaviisi, et sai valida ühe konkreetse õpihaldussüsteemi, mida tuli küsimuste vastamiseks katsetada ja lähemalt uurida (keskkonda sisse logides, erinevate  õigustega - administraator, õpetaja, õppija). Iga rühmaliige sai valida, mis õigustega tegelema hakkab. Õnneks antud tegevus probleeme ei tekitanud. Kaks valisid endale sobivad ära ja kolmadale järgijäänud variant sobis samuti.

Õppejõu poolt küsimuste ankeet sai üles laetud GoogleDrive, kus dokumendile ligipääs sai jagatud vastavate õigustega ka rühmaliikmetele. Kasutasime antud keskkonda ühisdokumendina. Igaüks vastas enda küsimustele ning sissejuhatus ja kokkuvõte sai ühiste mõtetega dokumendis täiendatud.

Kasutades GoogleDrive keskkonda, sai mõtteid jagatud ka reaalaajas suhtlust võimaldavas Skypes. Välja on kujunenud ajad, mil enamus kursusekaaslasi on sisse logitud ning üksteist toetavalt mõtteid jagamas, nii ka rühmatöös mitte kohale ilmumisega probleeme ei olnud.

Antud rühmatööd võiks kirjeldada kui kooperatiivne ehk ühisõpe, kus  toimus tööjaotus rühmaliikmete vahel - igaüks lahendas konkreetseid alaülesandeid planeerimisest kuni tulemuseni. Rühmaliikmete tööde tulemused muutsid töö ühtseks tervikuks. 

Kasutatud materjalid: 

Pata, K. (20.02.2011). Konstruktivistlikud õpidisainid haridustehnoloogias. Loetud aadressil: http://www.slideshare.net/kpata/ifi7056-loeng6?ref=http://ifi7056.wordpress.com/6-nadal/

5. nädala ülesanne

5. kodutöö ülesande fookuses on probleemipõhine ja uurimuslik õpe, selle etappid.  Teiseks probleemipõhise õppe situatiivne läbiviimine. Kolmandaks analüüsida, millised on algkooliõpilastele mõeldud õpimängu Muinasmaa sitatiivsust andvad elemendid? Kirjelda ühte ankurdamise näidet!

Traditsioonilised õpetamisviisid koolis keskenduvad teadmiste ülekandmisele õpetajalt õpilasele. Probleemõpe on aga suunatud üheskoos teadmiste loomisele, hindamisele ja täiendamisele. Eesmärgiks on leida probleemile ammendav vastus kokkulepitud formaadis (nt. uurimistöö, skeem, sobiv tegevusplaan).

Probleemõpe (problem-based learning) on üks aktiivõppemeetoditest, mis võimaldab õpetajal õpilaste mõtlemist aktiveerida. Teadmiste omandamine ja õppimine toimub probleemõppe korral probleemide leidmise/püstitamise ja nende lahendamise kaudu.  Probleemõppe juures toimib sama loogika, mis uurimusõppes, kuid need kaks meetodit erinevad teineteisest selle poolest, et esimesel juhul leitakse mitmete lahenduste hulgast parim lahendus ja põhjendatakse seda, teisel juhul toimub uurimisküsimuse või -probleemi põhjal püstitatud hüpoteesi kinnitamine või kummutamine kogutud katseandmete (vaatlusandmete) põhjal. Uurimusõppe juures on meil teatavasti alati üks kindel tulemus (uurija positivistlike veendumuste seisukohalt vaadatuna), probleemõppe korral võib-olla mitu erinevat ja sealsamas teineteisest sõltumatut tulemust. Uurimusõpe on õppimise käsitlus, kus probleemile leitakse lahendus interaktsioonis keskkonnaga selle objektidega manipuleerides ja neid uurides, küsimuste ja vastuoludega maadeldes või eksperimente läbi viies.

 Uurimusõpe õpetab: 

• 1) analüüsimist, 
• 2) hindamist, võrdlemist, 
• 3) õpitava seostamist reaalse eluga, 
• 4) põhjendamist, 
• 5) meeskonnatööd.

Probleemõppe 5 tunnust:

• Probleem
• Tegevused
• Teadmised
• Planeerimine
• Koostöö

Erinevad probleemõppe meetodid:

• Probleemi tekitamise meetod eeldab mingi konkreetse ülesande lahendamist,  mis tavaliselt esitatakse suuliselt või kirjalikult teksti näol. Uurimisküsimusi võivad esitada nii õpetajad kui õpilased. Seejärel leitakse lahendused ja selgitused ning põhjendatakse saadud vastuseid.
• Ankurdatud õppes esitatakse probleem mingi stsenaariumi järgi (kasutades video- või multimeedia materjali), millesse on lõimitud nii probleem ise kui ka  eeldused viimase lahendamiseks. Ülesanded on tavaliselt mitmeastmelised ja lõpplahenduste saamiseks tuleb kasutada erinevaid teooriaid ning allikaid. Antud meetodi juures on omane ka kaaslaste  vigade otsimine ja avastamine. Näiteks sobivad siia kõik probleemid, mis hõlmavad mitmeid erinevaid loodusteadusi, samas aga ühendavad inimese igapäevaseid tegevusi (teede ehitamine, majade püstitamine, toidu valmistamine, loodushoid jne.)
• Juhtumipõhine õpe  on  seotud mingi kindla juhtumi või situatsiooniga, mille kirjeldamisel tekib või selgub probleem, mis on pärit elust enesest. Seejärel palutakse õpilastel probleemsituatsiooni analüüsida või leida sellele lahendusi. 

(DigiTiiger, 2009)

Millist uurivat probleemõpet eelistada, kas üksi või ühiselt uurides?

Isiklikult pooldan ühiselt uurimist, sest kaks pead on ikka kaks pead. Mis ühel võib jääda kahe silma vahele, see teisele on märgatav :) Kui aga valida probleemõppe meetoditest siis jällegi vastavalt vajadusele. Tundub, et lemmikut välja ei ole kujunenud :)

Inimese teadmine pole pelgalt semantiline võrgustik, kus toimuvad seostamisprotsessid arvutitele sarnaselt, kuid on võime koordineerida ja järjestada tegevusi, kohandades neid dünaamiliselt olukordadega.

Situatiivse õppimise teooria suunab meid märkama, milliseid seaduspärasusi tuleb töökeskkonnas silmas pidada, et õppimist toetada, samuti osundab ta, kuidas iga indiviidi arusaam sellest, kes ta on ja mida ta teeb mõjutab teadmise loomist. Situatiivsus saavutatakse autentsete - tegelikele olukordadele sarnanevate probleemülesannete kaudu. Autentne esitusviis tagab õppimise tegelikkusele sarnanevas olukorras ja muudab omandatud teadmised ja oskused kergesti ülekantavaks. Situatiivne probleemõppe aitab kujundada kogukonnas vajalikke ja kogukonnale iseloomulikke teadmisi ja oskusi.

Situatiivne õppimine väidab, et:

• teadmine on tegevus, mitte objekt;
• teadmine on alati konstekstualiseeritud, mitte abstraktne;
• teadmist konstrueeritakse inimese ja keskkonna vahelises interaktsioonis, seetõttu pole objektiivset teadmist olemas. 

Kognitiivse õpiteooria järgi on õppimises keskne koht info sisemisel ümbertöötamisel, mille tulemusena omandab inimene info vastuvõtuks, lahtimõtestamiseks ja probleemide lahendamiseks tarvilikke sisemisi mudeleid. Üldjuhul kognitiivse mudeli raames käsitletakse inimest kui infotöötlejat, kes on suuteline mõtlema, teadvustama ja sümboliseerima, kes on suuteline ennesekontrolliks ja keskkonna mõjutamiseks.
Metakognitsioonid on mõtted, uskumused, ja tegevus mis on suunatud oma kognitsioonidele.
Kognitiivsed toeuselemendid on suunatud eelkõige teadmise loomise toetamisele, metakognitiivsed toetuselemendid on abitegevused, mis toetavad teadmise loomise protsessi.
(Pata, 2011).

„Ennemuistne“ on tasuta veebimäng, mille lugu on inspireeritud Eesti rahvakultuurist ja üldhariduse riiklikust õppekavast.

Mängu missiooniks on, mis võimaldab kooliõpilastel süvendada huvi Eesti rahvapärimuse vastu, suurendada õpihimu ja täiendada koolis õpitut, eelmainitut kogeda koos sõprade ja koolikaaslastega (Ennemuistne, 2013).

Kasutajaks registreerimine on kerge. Mängus tuleb avastada Muinas-Eesti maailm, mille käigus koguda erinevaid taimi. Neid vahetades esemete vastu ning lahendades erinevaid katsumusi. Mängida saab nii üksi kui ka koos teistega. Toimuvad ka auhinnamängud, kus mängijad saavad punktide kogumises võistelda, premeerides tublimaid reaalsete auhindadega.

Tundus üpriski lihtne ja lastele (2 tütart - 2. ja 3. klassi õpilased) huvi  ja hasarti pakkuv veebimäng. 

Kasutatud materjalid: 

• DigiTiiger. (25.10.1009). Probleemõpe. Loetud aadressil: http://erut3m.havike.eenet.ee/digitiiger/mod/resource/view.php?id=13471
• DigiTiiger. (25.10.1009). Uurimusõpe. Loetud aadressil: http://erut3m.havike.eenet.ee/digitiiger/mod/resource/view.php?id=13470
• Ennemuistne. (2013). Mängust. Loetud aadressil: http://ennemuistne.ee/mangust
• Pata, K. (20.02.2011). Situatiivsed haridustehnoloogilised õpidisainid. Loetud aadressil: http://www.slideshare.net/kpata/ifi7056-5loeng?ref=http://ifi7056.wordpress.com/5-nadal/

4. nädala ülesanne

4. kodutöö ülesandes tuleb leida mõistekaardi, ideekaardi ja järeldukaardi erinevused. Kus neid sobiks kasutada õppetöös? Kuidas neid võiks uuringutes rakendada? Milliseid haridustehnoloogilisi vahendeid soovitan kasutada nende erinevat tüüpi teadmiste kaardistamise võimaluste toetamiseks?

Mõistekaart (concept map) on sobiv mõistete (nähtuste, ideede) rühmitamiseks, struktuuri loomiseks ja mõistetevaheliste seoste väljatoomiseks. Mõistekaardi koostamisel kirjutatakse mõisted, kus näidatakse  noolega seose suunda, samuti nimetatakse seosed.

Ideekaardi (mind map) koostamine on õpetamismeetod, mis innustab õpilasi teema üle vabalt ja avatult mõtlema. Idekaardi koostamine = ajurünnak.
Ideekaardi koostameise etapid on järgmised: kirjutada paberi keskele üksik sõna või fraas. Antud sõnast/fraasist kirjutada järgmised sõnad/fraasid, mis mõtted/ideed selle teemaga tulenevad. Üles kirjutatud mõtted ühendada omavahel joontega, vt allolevat joonist.



Ideekaardi koostamine WiseMapping veebirakendus programmiga, kus võimalik.

Ideekaardi koostamine Spicenodes veebirakendus programmiga, kus võimalik rakendada ka sotsiaalmeedia vahendeid (YouTube, lingid, pildid jt).

Idee- ja mõistekaaarte võib kasutada individuaalse, paaris-, grupi- või kogu klassi tööna. Meetod sobib nii uute ideede otsinguks kui ka eelteadmiste aktiviiseerimiks, samuti õpitud materjali süstematiseerimiseks või teadmiste kontrolliks.

Järelduskaarti (consequence map) saaks kasutada kui on kirjas eeldus, ja mis siis sellest järeldub? Nt. kõigepealt on planeerimine, seejärel praktiline tegevus ning hiljem analüüs. Kõik on erinevad etapid, mis võivad omavahel veelkord hargneda.



Erinevad veebipõhised- ja arvutisse installeeritavad programmid, mida olen enda õppetöös kasutanud ja millega võimalik teha nii mõiste, idee- kui ka  järeldusaarte:

• WiseMapping - veebipõhine ja konto loomine.
• VUE - arvutisse installeeritav
• IHMC Cmap Tools- arvutisse installeeritav
• Mindomo - veebipõhine ja konto loomine.
• Spicynodes - veebipõhine ja konto loomine.
• MindMeister - veebipõhine  ja konto loomine.
• Text 2 Mind Map - veebipõhine
• bubbl.us - veebipõhine, kuid võib luua kasutaja kontot.
• SpiderScribe- veebipõhine ja konto loomine.

Ingrid Maadvere on teinud Tiigrihüppe haridustehnoloogi blogis hea ülevaate mõiste- ja ideekaartidest.

3. nädala ülesanne

3. nädala ülesandena  tuleb luua biheivioristlikku õpiparadigma arvesse võttes õpidisaini kirjeldust, milles on järgmised elemendid: Kes õpib? Mida õpib? Kuidas treenitakse? Kordamine? Kuidas stimuleeritakse õppimist (negatiivne või positiivne tagasiside)? Interaktiivsus? Võistlusmoment?

Pranglimise (peast arvutamine) võistluse hooaeg on käimas ja Haljala Gümnaasiumi õpilased harjutavad nii koolitunnis kui ka kodudes miksikese keskkonnas peast arvutamist.  Sellest ka minu valiku tegemine.

Kes õpib? 1-12 klassi õpilased
Mida õpib? Peast arvutamist, kus saab harjutada liitmist, lahutamist, korrutamist, jagamist, lünkamist (tuleb panna üks puuduv arv matemaatikatehte lünka), liitlahumist (liitmine ja lahutamine koos) ja korrujagamist (korrutamine ja jagamine koos).  
Kuidas treenitakse? Pranglimise lehel saab treenida trenniväljakul kui ka võistelda võistlusväljakul peast arvutamiga aja peale. Tuleb valida ala, vajadusel muuta raskustase ja matemaatilised tehted kuvatakse ükshaaval ekraanile. Vastaja sisestab numbritele vajutades tehete vastused ja kinnitab nupuga OK. Valesti numbri vajutamisel saab enne OK nuppu vajutamist tühistada sisestatud vastust. Arvuti kontrollib tehte vastust, mille tulemusel punktide summa suureneb või väheneb.
Kordamine? Trenniväljakul saad pranglimist harjutada sõltumata ajast ja kordade arvutst.
Kuidas stimuleeritakse õppimist (negatiivne või positiivne tagasiside)? Õige vastuse sisestamisel teenib punkte. Vale vastuse korral kaotab aega ja punkte, mille tulemusel kuvatakse õige vastus ja arvutamise tase langeb. Kellel kõige rohkem punkte, see on edetabelis eespool. Arvutamise läbides näidatakse tehete koond valede vastustega ja punktide summat.
Interaktiivsus? Interneti põhine programm, mis on mõeldud peastarvutamise treenimiseks ja kontrolliks. 
Võistlusmoment? Pranglimises juhib see, kellel kõige rohkem punkte. Punktide vaade on klassi, maakonna ja vabariigi piires. Lisaks kord aastas toimuvad ka maakondlikul, riiklikul ja ka rahvusvahelisel tasemel võistlused.

2. nädala ülesanne

2. nädala ülesandena on vaja mõtiskleda teemal,  iPad’i lubavused õppimiseks. Lugeda kaaskursuslaste arvamusi ja välja tuua, milliseid lubavusi hinnatakse kõige enam ja milliseid märkasid vaid üksikud.

Rääkides lubavustest siis mõiste lubavus on omadus, mis toetab või piirab subjektidel läbi viia mingeid eesmärke teatud artifakte ja töövahendi funktsioone kasutades.

2. loengumaterjalides on mainitud, et haridustehnoloogias on lubavuse terminit hakatud kasutama kirjeldamaks keskkonna kasutajatest sõltuvaid ilmnevaid omadusi, mis võimaldavad teatud õpitegevuste läbiviimist.

Minu jaoks on  iPad (tahvelarvuti) veel uus tehniline vahend, mida käega katsunud ei ole, kuid leian sarnasusi nutitelefoniga.  

Täpsustaksin, et tahvelarvutid on seadmed, mis paigutuvad sülearvuti ja nutitelefoni vahele. Seda nii suuruse, kasutusmugavuse kui ka võimsuse poolest.

iPad´st olen lugenud artikleid ja arvamusi, vaadanud YouTubes kasutusvõimalusi ja erinevaid rakendusi. 

2. nädala ülesande iPadi videostki on näha kui lihtne ja käepärane vahend ta on, mis võimaldab kasutada audiovisuaalset meediat nagu raamatud, perioodikaväljaanded, filmid, muusika ja mängud, lihtsalt surfata Internetis, kasutada erinevaid rakendusi jne. 

iPad on olnud eeskujuks ka paljudele teistele firmadele.

Nutitelefoni omanik olen olnud mitu aastat ja praeguseks on tekkinud huvi 5.5 tollise ekraaniga nutitelefoni vastu, puht mugavuse ja rohkem võimaluste pärast - väiksem kui tahvelarvuti, mahub taskusse, kerge,  interneti kasutus, pildi ja video tegemise võimalus, erinevad rakendused ja samas ka helistamiseks käepärane.

Erinevate oskuste ja võimetega õpilased vajavad erinevaid õppimistingimusi, erinevate meediaformaatide rakendamist instruktsioonide edastamisel 

Priit Hõbemägi on Eesti Ekspressis ladusalt tsiteerinud  Georgetowni (USA) McDonough’ ärikooli õppejõud Steve Goldenbergi, kuidas iPad viiel viisil õppetööd parandab?

1. iPad on aktiivne, mitte passiivne. Sülearvuti ekraanil sirvitakse passiivselt läbi sisu, kuid iPad sunnib kasutajat aktiivselt tegutsema, mis on kaasav tegevus. Näiteks veebikülge lehitsedes liigutab enamik inimesi sõrmega hiirenuppu, see on lihtne ja ühetaoline liigutus. iPadi kasutades tuleb sõrmedega näpistada, sirvida, lahti lükata ja koputada, et sisu interaktiivselt kasutada.
2. See on peaaegu nagu paber. Ipadi jaoks uut tehnoloogiat arendades mõeldi vanale tehnoloogiale – paberile. Ekraani mõõdud on 4 : 3, peaaegu nagu tavaline kirjapaberi leht USAs. See tähendab, et sisu näeb välja enam-vähem nii, nagu oleks see trükitud paberile.
3. See on sensoreid täis. Elektrooniliste sensorite abil on võimalik arendada vingeid õppevahendeid. Kallutamissensor näiteks võimaldab õpilasel keemiatunnis ekraanil “valada” kemikaale ühest anumast teise. (Ka füüsika õppimisel saavad valemid ja katsed hoopis uue näo. Keeleõppes ja kirjanduses on võimalik ekraanil olevat teksti ühendada sõnaraamatutega, nii et iga sõna on kohe võimalik sõnastikust leida.)
4.  iPad keskendub korraga vaid ühele rakendusele. iPadi rakendus avaneb terve ekraani ulatuses, see on ainus asi, mis on ekraanil näha. See parandab keskendumist ja ei lase samal ajal näiteks Facebooki, Twitterit vms sotsiaalvõrgustikku kasutada. (Multitasking ehk mitme rakenduse üheaegne kasutamine iPadis on ilmselt siiski lähituleviku küsimus.)
5. Vaatenurk on parem. Disaini tõttu on iPadi kõige parem kasutada horisontaalses või kergelt ülespoole kallutatud asendis, samamoodi nagu raamatut. See kaotab ära sülearvuti püstiseisva ekraani poolt loodud kunstliku barjääri õpetaja ja õpilase vahel.

Mobiilne õppimine seostub võimalusega õppida kõikjal ja igal ajal.

1. nädala ülesanne

1. nädala ülesanne

Meenutades väheke tehnoloogia ajalugu, siis  aastatel 1940-1950 arvati, et maailmaturul piisab ainult viiest arvutist ja üks arvuti kaalub kuni 1,5 tonni. Aeg lendas edasi ja tehnoloogia arenes. 1977. aastal ei nähtud põhjust, miks kasutada arvutit kodus. Eriti meeldib mulle aasta 2000, mil tehnoloogia valdkonnas toimus kiire areng. Enam-vähem sellest ajastust on tehnoloogia muutunud aina väiksemaks ja tarkvara kasutusvõimaluste võimalus on suurem kui ainult MS Office kontoritarkvara (Word, Excel, PowerPoint). Arvutid olid juba inimeste kodus ning samm oli astutud Interneti-maailma.

1. nädala loengu materjalidest kinnitasin taas, et haridustehnoloogia on tehnoloogia kasutamine õppimise ja õpetamise toetamiseks. Haridustehnoloogia on õppimise edendamise ja oskuste arendamisega seotud uurimine ja eetiline tegevus, milles luuakse, rakendatakse ja hallatakse sobivaid tehnoloogilisi protsesse ja ressursse.

Haridustehnoloogia eesmärgiks on:

• disainida, arendada ja hinnata inimeste ning tehnoloogiliste ressursside efektiivsust, et toetada õppimise kõiki aspekte;
• olla suunavaks jõuks haridussüsteemide ja õppimispraktikate muutmisel, et aidata kaasa muutuste ühiskonnas.

Olen Varje Tipp´ga ühisel arvamusel, et haridustehnoloog on kooli IT spetsialisti ja õpetaja vahel olev  isik, kes leiab kahe erineva isiku vahel ühise keele. Mõeldes erinevatele võimalustele, kuidas arvutitunde ja tehnikakasutust siduda eri õppeainetega.

Töötan Haljala Gümnaasiumis haridustehnoloogina 2011. aasta jaanuarist. Kuna on tegu väiksemat sorti Gümnaasiumiga (+/- 300 õpilast) siis on minu töö ülesandeid rikastatud IT alaste ja arvutiõpetaja ülesannetega:

• Kogub, süstematiseerib ja levitab regulaarselt IKT alast infot;
• Nõustab kooli töötajaid IKT alastes küsimustes;
• Abistab pedagooge õpitarkvara leidmisel ja selle kasutusele võtmisel;
• Nõustab pedagooge digitaalsete õpiobjektide loomisel;
• Korraldab erinevaid IKT alaseid koolitusi kooli töötajatele;
• Kogub informatsiooni e-õppe võimaluste kasutamise, sellega seotud probleemide ning vajaduste kohta koolis;
• Korraldab e-õppe toimumist koolis;
• Koordineerib infotehnoloogia ja teiste õppeainete vahelist integratsiooni;
• Planeerib kooli arvutiklassi kasutamist;
• Osaleb kooli arendustegevuses (projektid) ning teeb ettepanekuid koolis infotehnoloogia valdkonnas tarvilike uuenduste algatamiseks ja osaleb kooli arengukava koostamisel.
• Tagab koolis toimiva infosüsteemi;
• Peab arvet olemasoleva riist- ja tarkvara üle. Korraldab kooli tarkvara remondi ja hoolduse. On kursis riist- ja tarkvara hinnakirjadega ning suhtleb riist- ja tarkvara müüjate ja infoteenuste pakkujatega;
• Juhib oma töös tervisekaitse eeskirjadest, ainekavadest, kooli õppekavast ja kooli arengukavast.
• Täidab ise ja nõuab ka õpilastelt kooli kodukorra täitmist;
• Võtab osa õppenõukogude, aineühenduste ja muude õppe-kasvatustööd otseselt puudutavatest koosolekutest;
• Võtab osa ainealaste ürituste läbiviimisest (ainepäev, ainenädal, näitus jne.);
• Organiseerib piirkonna täiskasvanute IT alast koolitust;
• Organiseerib arvutiklassi kasutamist õpilaste poolt tunnivälisel ajal;
• Organiseerib ja abistab kooli õpilaste ja õpetajate osalemist mitmesugustes koolidevahelistes projektides;
• Täiendab pidevalt oma ainealaseid teadmisi ja osaleb regulaarselt kursustel.

Enda töös on tulnud ette ka õpilastele ja lastevanematele nõustamine - seda just eriti eKooliga seoses.

Lühidalt ja konkreetselt haridustehnoloogi töö etappidest:

Probleem (probleemi lahendamise võimalused) -> uurimine -> katsetamine/analüüsimine -> paremate lahenduse filtreerimine -> levitamine -> koolitamine/nõustamine -> rakendamine/kinnitamine.